Arvustus nr 47
Missuguseid päevi siis elama peab?
Elina Hirvonen „Et tema mäletaks sedasama“
Kirjastus Varrak, 2007
„Kuni lõpuni oli mul kahju, et ta oli laps
Ta oleks pidanud olema pilv
Niisugune, kuhu linnud end peidavad,
kui neil on hirm.“(Miltos Sahturis)
Nii seisab Elina Hirvoneni raamatu esimestel lehtedel. Märksõnadeks „hirm“ ja „laps“, mis kulgevad koos jutustusega, läbi oleviku ja mineviku hetkede analüüsi. Olles juba naine, on laps ja hirm peategelast ikkagi saatmas ja kusagil tema otsuseid ning mõtteid mõjutamas, nagu ikka kõik, mis lapsepõlvest kaasa saame. Kuid mis saab inimesest siis, kui iseenda valu on niivõrd suur, et ainsad ilusad hetked peituvad vaid illusioonides, kujutletavas maailmas, „äraspidimaal“, kuhu saab vaid hästi keskendudes, end taevast peegeldava veeloigu teisele poole mõeldes?
Elina Hirvonen alustab Virginia Woolfist, võiks öelda, et utreeritud, kuid pigem poeetilisest ja naiselikust ahastusest kantud enesetapust, mis peategelast liigutas niivõrd, et ta veel hiljemgi Woolfi motiivide ja enese samasuguse teo võimalikkuse üle arutleb. Teose ülesehitus oli rajatud arutlusele endaga, meenutamine minevikku läbi filmiliste lühipeatükkide, hüpates ajas edasi-tagasi. Kõik hetkede killud käisid naispeategelasel, Annal, läbi pea ühe päeva jooksul, kohvikus istudes, aeg-ajalt raamatut lugedes, kohvi juues ja meenutades, kõik selleks, et koguda jõudu hullumajas viibiva venna külastamiseks.
Kuigi raamatu kulg ei olnud narratiivis, hargnes ta väga selgelt, ja napp ning terav lausestus andsid tundeid edasi väga vahetult. Peale selle, et minajutustaja, peategelane Anna, keskendus oma lapsepõlve meenutustele, tegi seda ka kohati paralleelselt Ian, jutustaja hingesugulane ja armastus. Ian oli kutsutud USA-st kirjanduskateedrisse külalislektoriks, kus Anna teda kuulama juhtus. „Ian oli neljakümnene, aga paistis oma east vanem.“ Juhtus nii, et kaks väga keerulise ja valusa minevikuga inimest leidsid teineteist, just seetõttu, et neil mõlemal oli midagi rääkida, midagi hingel, midagi, mis tundus justkui arusaadav ainult neile, kes nad olid sarnast tundnud ja kogenud.
Nüüd vahelduvad olevik, Iani mäletused, Anna mälestused lapsepõlvest ning Ianiga kohtumise ajast. Ehk kõige kaugemalt alustas jutustaja enda sünnist. „ Kui mina sündisin, oli maailm juba Joonast täis.“ Joonas, Anna vend, tähendas talle kõik. Lugedes saame aimu kahe lapse tegelikust elust, mis kõik on kaunistatud väga näitlike detailide ja illustratiivsete märkustega- fantaasiarikka lapse kujutlusvõime. „ Joonas lamas looteasendis maas. Särk oli selja pealt katki rebenenud ja ta oli pannud mõlemad käed kaitseks näo ette. Selgroolülid kerkisid naha alt välja nagu teravate servadega lint. Lohe seljauim, mõtlesin. Minu Joonas on lohelaps.“ Minategelane pidi juba väga noorelt hakkama iseseisvalt mõtlema ja otsustama. Veelgi valusam koorem langes tema peale, kui vend Joonas sattus enda eluga ummikusse ning mõnuained ja kaklused ei puudunud jutustaja mälestusest. Hoolimata kõigest, valutas ta pidevalt südant ja soovis mõttes kaitsta venda kõigi isa tegude ja kodust väljas juhtuva eest. Joonas ei suudagi enam taastada normaalset elu ja aegamööda muutudes lõpetab ta hullumajas. Peale jutustavate meenutuste on raamatus ka veel venna hullumajast saadetud kirjad õele. Need on täis ängi, viha, õe ja elu needmist, kuid raamatu lõpupoole juba olevikuga leppimist ja maailmaga passiivse suhte loomist.
Ent justkui Anna jutustustest veel vähe traagilisust ja kriipivat kurbust leiaks, meenutab ta ka Iani lapsepõlve. Alustuseks juba see, et Ian ei olnud oodatud laps, ja et tema ema üritas rasedust igati varjata, ei tõotanud Iani eelseisva elu jaoks kindlat pinnast. Ian oli neli aastat vana, kui tema isa läks Vietnami sõtta. Noor Ian oli koolis igapäevase kiusamise objektiks, kuid sarnaselt laps-Anna kujutlusmaailmadele, suutis temagi leida helgema paiga, kuhu põgeneda – temal olid selleks raamatud, kuhu ta sukeldus iga õhtu ja jäägitult. Isa tuli sõjast tagasi täiesti teise inimesena. Ta nägi hallutsinatsioone, karjus ja jõi, muutus vägivaldseks. „Ta lamas ärkvel ja kuulas, kuidas isa kõrvaltoas karjus. Kui ema ärkas, tõusis ja läks isa laupa silitama, teeskles Ian, et magab. Ta tõmbas teki üle pea, pigistas silmad kinni ja hakkas jutustama endale lugu teistsugusest isast.“ Samuti nagu Anna vend, lõpetab ka Iani isa hullumajas „ravil“. Varsti pärast seda leiab Ian ühel päeval koju jõudnuna, et emal on uus mees. Aegamööda tuleb Ian välja oma lugude maailmast ning hakkab avastama ennast iseendas ja tegelikus ühiskonnas. Vaatamata kõigele on Ian, nagu Annagi, hinges siiski justkui võlgnev inimestele, kes on talle suurt piina valmistanud, ning ta korjab raha, et saaks osta isale maja, kus too ehk paraneks, kus Ian ise saaks millegi eest andeks anda või saada.
Kestvale ängile ja pidevale proovilepanekule ei tulekski justkui lahendust, sest Annat ja samuti ka Ianit saadavad lapsepõlve pained ka siis, kui nad on näivalt juba sõltumatud ja igati toimetulevad. Ainuõige olemise tee näikse olevat vaikne leppimine ja lootustele toetumine, antud juhul toetumine teisele inimesele, inimsuhtele. „On olemas sõnad, mis aitavad meil taluda seda, mis juhtus. Ja andeks anda.“
Kadi Kallavus
Tartu Forseliuse Gümnaasium
12. klass
Õp Madis Paide