Arvustus nr 1
„Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma.”
A.Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”
2007 Eesti Keele Sihtasutus
Andrus Kivirähk on nüüdisaja üks silmapaistvamaid Eesti kirjanike. Tallinnas üleskasvanud ja Tartu Ülikoolis ajakirjanduse teaduskonna lõpetanud Kivirähk on tunnustatud kirjanik. Ta on avaldanud üle 20 raamatu, millest kuulsamateks on saanud „Rehepapp” ja „Mees, kes teadis ussi sõnu”, mis mõlemad ka siiamaani raamatu müügiedetabelite tipus püsivad. Lavalaudadele on jõudnud paljud Kivirähi etendused, mis on publikult sooja vastuvõtu pälvinud, nende seas „Voldemart” ja „Sürrialistid”. Lisaks on Kivirähi sule alt võrsunud ja populaarsuse saavutanud nii mitmegi telesaate stsenaariumid nagu „Wremja” ja „Sipelga 13” ning „Leiutajate küla Lotte”. Vabal ajal kirjutab ta Eesti Päevalehte arvamuslugusid ja teeb teisipäeviti „Rahva oma kaitse” nimelist saadet Raadio 2-es, kus ta arutab Mart Juurega läinud nädala sündmusi.
Andrus Kivirähi viimane romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” kirjeldab peategelase Leemeti, kes on sündinud enda generatsiooni uueks ja viimaseks lüliks, elulugu. Leemet on justkui kiuste alati viimane midagi tegema või nägema, olgu selleks põhja-konna või ussikeelt. Leemet on sunnitud jälgima, kuidas inimesed valivad iidsete kommete asemel uue elustiili “Kuuled, Rõks! Miks just sina pead olema selline lepaleht, mis lendab sinna, kuhu tuul puhub? Las see suur maailm teeb mis tahes lollusi, pead siis sina kohe kõike omal nahal järele katsuma!” , vahetavad metsa küla vastu, hiie kiriku vastu „Sulle on lihtsalt kloostris selgeks õpetatud üks moodne muinasjutt, aga muinasjutte on maailmas palju. Mõned unustatakse, nende asemel mõeldakse välja uued….” , põdra lihale eelistavad nad nüüd putru ja leiba, mis rikub ära nende ussikeele. Leemet jääb viimaseks mohikaanlaseks, kuid see ei taga talle poolehoidu metsas, kuna sealsete, meelest nõrkuvate ja vananevate raukude arvates on ka need vähesed noored, kes metsa jäänud on, tänapäevaga ära rikutud. Leemet jääbki kahe tuleristse vahele ja ainuke koht, kus ta end turvaliselt tunneb on ussi pesa.
Leemeti parim sõber reedab teda ja kolib koos enda perega külla, kus unustab ussisõnad. Kahevahel hõljuv Leemet peab tegema otsuse, kuhu leeri ta kuulub. Leemet proovib samuti metsast põgeneda, kuid pöördub hiljem tagasi. Mõlemas pooles pettunud peategelane alustab võitlust uute uskumuste vastu samas keeldumas tunnistamast vanu tavasid. Ta tapab tuhandeid küla elanikke koos enda igivana vanaisaga. Põletab maha hiie ning raiub tükkideks hiie targa, kui see Leemeti armasama tapab. Võitluse käigus teeb ka Leemet raskeid ohvreid, ta kaotab enda perekonna, armastatu, sõbra ja näeb pealt keele välja suremist, olles selle viimane kõneleja. „Pole ime, et minusugused ujedad olevused välja surid. Me olime veel varjud, mis enne päikeseloojangut korraks pikaks venivad, et seejärel lõplikult kaduda. Mina olengi kadunud. Keegi ei tea et ma veel elan”
„Mees, kes teadis ussisõnu” on pälvinud Vilde ja Virumaa kirjanduspreemiad, raamatukaupluse Apollo kodulehekülje külastajad hääletasid just selle raamatu möödunud aasta parimaks. „Mees, kes teadis ussisõnu” on vankumatult püsinud suuremate raamatukaupluste edetabelite tipus, kusjuures esikolmikus on figureerinud ka Kivirähki varasem raamat „Rehepapp”. Raamat on tõlgitud ka mari keelde ning märkimisväärne on seegi, et raamatu väljaandja on Eesti Keele Sihtasutus. Kirjanik ise on jäänud vaatamata preemiatele ja üleüldisele tunnustusele tagasihoidlikuks ja raamatu väljaandmise perioodil antud intervjuudes rõhutas korduvalt, et nüüdsest keskendub rohkem näidendite kirjutamisele. Kuid kahtlemata on Kivirähki viimasest romaanist saanud tema tuntuim raamat „Rehepapi” kõrval.
A.Kivirähki enamasti satiirilised raamatud, „Vargamäe noored ja vanad”, „Jutud”, „Ivan Orava mälestused” ja „Rehepapp” kui ka tõsisemad teoseid nagu „Liblikas” ja „Mees, kes teadis ussisõnu” on alati pakunud lugemisrõõmu. Vaatamata mõnikord liialdatud irooniale, jutustavad need raamatud asjadest väga tõetruult ja Kivirähki vaatepunkt tundub ülimalt objektiivne. „Ussisõnade” romaani iga mõte ja tabav ütlus sidus mind peategelasega aina tugevamini. Raamatu sündmustes ja tegevuses võis tõmmata paraleele tänapäevaga ja lähiajalooga, mis väärtustas raamatut veelgi. Leemeti lugu on ülimalt traagiline, mida veidi leevendab raamatus leiduv huumori soon, Leemet on määratud hukule, tema reformid on jäänud hiljaks, tema pingutused ei läinud enam kellelegi korda, sest kõik olid surnud. Raamat jättis väga sügava mulje, muutes minu maailmavaadet „Usside keeles kõneldes - ma polnud veel vahetanud nahka, mida ma hiljem elu jooksul mitu korda tegin, pugedes aina karedamasse kesta, kuni vaid vähesed tundmused suutsid sellest läbi tungida. Praegu vist ei suuda enam miski. Ma kannan kivist kasukat” ja kuidas võinukski minna teisiti, kui enda lapse, sõbra, naise kaotanud mees leidis oma rahva päästja – kuid kedagi polnud enam päästa.
Kas meie kaunis esivanemate keel pole samuti määratud hääbumisele, kui me kõik meretagust kummardame ning võõrsõnu liiga kergelt kohe omaks võtame? Kas eesti rahvas pole kaotamas midagi kõige kallimat ja lähedasemat, kui oma esivanemate tavad ning kombed unustab? Kui kaugel on see aeg, kus ei suudeta enam miskit ega keskit ? Kas kanname kivist kasukat või annab veel midagi ja kedagi päästa ?
Ivar Piterskihh
Kuresaare Gümnaasium 10. klass
Juhendaja : Merle Rekaya